Teadlased on tänapäevaks enamvähem kokkuleppinud selles, et tatar pärineb suure tõenäosusega kusagilt Tiibeti platoo ja tänase Hiina Rahvavabariigi Yunnani mäestiku vaheliselt suurelt alalt. Tatart hakati põllumajanduslikult kasvatama ja tarvitama juba vähemalt 6000 aastat enne Kristuse sündi.
Yunnan on juba pikemat aega tuntud ka kui maailmakuulus Pu-Erh ja Dianhong tüüpi teekasvatus- ja tootmispiirkond.
Tänu suurele proteiinisisaldusele (umbes 9-15%) on tatar oma muljetäratava toiteväärtuse ja vähenõudlike kasvutingimuste tõttu olnud hinnatud toiduaine just külmemates piirkondades. Nii on tatart kasvatatud ja kasvatatakse tänapäevalgi ka Eestis, kus ta on lisaks inimtoidule ka kõrgelthinnatud meetaimeks mesilindudele.
Tatar on külluslik raua-, tsingi- ja seleeniallikas. Tegelikult pole tatraseemned sugugi teravili, vaid tillukesed pähklikesed. Ja eks ole ju suuremad pähklidki kasulikud ning toitvad!
Jaapanis on levinud tatratee, mujal maailmas toodetakse ka tatraõlut ning tatraviskit. Rääkimata sadadest põnevatest tatrajahutoodetest (nagu näiteks hõrgud tatrajahupannkoogid või tatranuudlid).
Padjatäidisena on tatrakestad olnud idamaades kasutusel samuti juba iidsest ajast. Suvel jahe, talvel soe peaalune on sulepadjast jäigem ning vormihoidvam magamisabiline. Tänu tatrapadja vormihoidvale omadusele leevendab taoline peaalune liigpehmel padjal magades tekkivad lihaspingeid ning selja- ja kaelahädasid.
Foto: Tiibeti vaade - Michel Osmont
